Automaatne pangavõrdlus teeb kolme asja: toob pangakanded ise süsteemi, klapitab nad arvete ja kannetega ning toob Sinu ette ainult read, mida ta kindlalt klapitada ei suutnud. Sisse tulevad kanded kas pangafailiga või (üha sagedamini) avatud panganduse ehk PSD2 kontoteabe teenuse kaudu, mis tähendab, et väljavõtet ei pea keegi üles laadima. Klappimise loogika on astmeline: täpne viitenumber annab kindla klapi; viiteta laekumise puhul sobitab süsteem summa, kuupäeva ja osapoole mustri järgi; ja kui kindlust ei teki, ei arva ta huupi, vaid tõstab rea erandiks. Just see viimane omadus eristab tööriista mänguasjast.
Mida süsteem klapitab ise?
Rutiinse enamuse. Kliendi makse õige viitenumbriga leiab oma arve sekundiga. Püsimaksed (rent, litsentsid, side) klapivad mustri järgi ka ilma viiteta, sest sama summa samalt osapoolelt samal kuupäeval on äratuntav. Kaardimaksete ja teenustasude jaoks õpib süsteem Su varasemast praktikast, kuhu need kanded käivad. Tulemus: igapäevane klapitamine muutub valimipõhiseks ülevaatuseks, ja see on sama nihe, mille on läbi teinud 73% raamatupidamisfirmadest automatiseerimist juurutades.
Mis jääb inimese kätte – ausalt
Neli klassikut. Koondmakse: klient tasub ühe ülekandega kolm arvet – süsteem oskab jaotust pakkuda, aga kinnitus on Sinu. Osaline maksmine: kas ülejäänu on allahindlus, võlg või viga, on äriline otsus. Viiteta ja seletuseta laekumine: masin näitab kandidaate, otsuse teeb inimene. Ja valuutavahed: kursierinevuse kirjendamine on reegel, mille Sina sead. Kui mõni lahendus väidab, et needki juhud kaovad, küsi „kuidas”: õige vastus sisaldab sõna „kinnitad”.
Kuidas alustada?
Ühenda pank avatud panganduse kaudu, lase süsteemil paar nädalat ajalool õppida ja vaata siis erandite nimekirja: see ongi Su tegelik käsitöö maht edaspidi. Pangavõrdlus istub kõige paremini koos automaatse konteerimisega: klapitatud kanne, mis on ka õigesti konteeritud, sulgeb ringi. Tervikpildi leiad automatiseerimise teekaardist.