2026. aasta vastus: B2B ja B2G korraga lühidalt
Ei. Eestis ei ole 2026. aastal e-arve kohustuslik iga B2B-arve puhul. Raamatupidamise seaduse §7¹ lõige 7 annab e-arve nõudmise õiguse ainult neile ettevõtetele, kes on end äriregistris ise e-arve vastuvõtjaks registreerinud. Kui Sinu klient seda teinud ei ole, tohid Sa jätkuvalt saata PDF-arve või muus kokkulepitud vormis arve. Avaliku sektori asutuste puhul on lugu teine: kõik nad on juba registris e-arve vastuvõtjatena kirjas, nii et Euroopa Komisjoni Eesti ülevaate järgi jätkub sisuliselt endine, 1. juulil 2019 alanud e-arve-esine praktika. Lühidalt: B2B-s otsustab ostja registreering, B2G-s on vastus praktikas ikka jah.
| B2B (ettevõtete vahel) | B2G (avalik sektor ostjana) | |
|---|---|---|
| Kas e-arve kohustuslik? | Ainult kui ostja on registreeritud e-arve vastuvõtjaks | Praktikas jah, kõik avaliku sektori üksused on registris |
| Õiguslik alus | Raamatupidamise seaduse §7¹(7) | Sama säte, kehtib kõigile raamatupidamiskohustuslastele |
| Kuidas kontrollida | RIK-i tasuta päring e-arve vastuvõtjate kohta | Eelda e-arvet, kui pole kirjalikult kokku lepitud teisiti |
| Kui ostja ei nõua | Vaba vorm (PDF, paber, muu kokkulepe) | Erandi kokkuleppimine lubatud pärast 2025. a muudatust |
| Vaikimisi standard | EN 16931 eeldatakse õigeks vormistatuks | Sama |
Mis muutus 1. juulil 2025?
Kuni 2025. aasta suveni kehtis raamatupidamise seaduses eraldi säte, mis puudutas vaid avaliku sektori ostjaid. B2G e-arve kohustus kehtis Eestis alates 1. juulist 2019, nagu kinnitab Euroopa Komisjoni eInvoicing ülevaade. Raamatupidamise seaduse muudatusega, mis avaldati numbriga RT I, 10.10.2024, 1, asendati see erisäte üldisema, registripõhise reegliga: nüüd kehtib “ostja valib” põhimõte kõigile raamatupidamiskohustuslastele, mitte ainult riigiasutustele. Sisuliselt tähendab see, et B2G ja B2B jooksevad nüüd samast paragrahvist. Vahet ei tee sektor, vaid see, kas konkreetne ostja on end vastuvõtjaks registreerinud.
B2B: millal tohib Eesti ettevõte e-arvet nõuda?
Kui Sinu klient on Eesti ettevõte, on esimene küsimus lihtne: on ta end äriregistris e-arve vastuvõtjaks registreerinud või mitte? Rahandusministeeriumi selgituse kohaselt on see õigus alates 1. juulist 2025 kõigil raamatupidamiskohustuslastel, ja seisuga 12. jaanuar 2026 on end registreerinud ligikaudu 18 000 ettevõtet.
Kontrolli seda ise, mitte klienti uskudes. RIK-i tasuta päring e-arve vastuvõtjate kohta, mille päringunimi on arireg.earveRegistriParing_v1, tagastab registrikoodi järgi vastuvõtja staatuse ja tema teenusepakkuja tunnuse, ning selle kasutamiseks ei lähe lepingut vaja.
- Kontrolli: sisesta kliendi registrikood RIK-i päringusse ja vaata, kas vastus on „OK“.
- Saada struktureeritud e-arve: kui klient on registreeritud, saada arve tema märgitud kanali või operaatori kaudu, mitte e-kirjaga PDF-ina.
- Lepi kirjalikult kokku, kui soovid muud vormingut: raamatupidamise seadus lubab pooltel kokku leppida ka teistsuguses formaadis või standardis. Kirjuta see kokkulepe kuhugi üles, ei pea jääma suusõnaliseks.
Kui ostja ei ole vastuvõtjaks registreeritud, ei ole Sul kohustust e-arvet üldse koostada. PDF-arve käib endiselt.
B2G: miks avaliku sektori partnerilt e-arvet oodata?
Riigi- ja omavalitsusasutused olid e-arve vastuvõtjad juba enne 2025. aasta muudatust. Euroopa Komisjoni andmetel kehtis B2G e-arve kohustus Eestis alates 1. juulist 2019. Pärast 2025. aasta muudatust jäid kõik avaliku sektori üksused äriregistris e-arve vastuvõtjatena kirja, ning Rahandusministeeriumi selgituse kohaselt jätkub nende puhul sisuliselt endine režiim. Erinevus varasemast: pärast muudatust ei ole avaliku sektori asutusel enam keelatud erandit teha ja soovi korral ka muus vormis arveid vastu võtta. Praktikas tähendab see Sulle sama: kui müüd riigiasutusele või omavalitsusele, eelda e-arvet, kuni Sul ei ole kirjalikku kinnitust, et nad nõustuvad muuga.
Milline formaat ja saatmisviis on õige: EN 16931, Eesti XML, PDF või Peppol?
E-arve ei ole e-kirjaga saadetud PDF. Rahandusministeeriumi selgituse järgi on e-arve digitaalselt algselt koostatud, standarditud ja masinloetav fail. PDF on ainult arve kujutis, mitte e-arve. See vahe on oluline, sest paljud ettevõtted arvavad, et e-kirjaga saadetud PDF juba täidab nõude.
Raamatupidamise seaduse järgi eeldatakse Euroopa standardile EN 16931-1 (ehk Euroopa e-arve ühtsele andmemudelile ja masinloetavuse nõudele) vastavat arvet automaatselt õigesti vormistatuks. Pooled tohivad kokku leppida ka muus sobivas standardis, näiteks Eesti kohalikus e-arve XML-vormingus, mis on endiselt kasutuses paralleelselt Euroopa standardiga.
Peppol on siin omaette teema, mida tasub selgeks teha: Peppol on turvaline arvete edastusvõrgustik, mitte seadusest tulenev kohustus. Euroopa Komisjoni ülevaate kohaselt kasutab Eesti detsentraliseeritud mudelit, kus ettevõtted saavad e-arveid eraoperaatorite (näiteks Telema, Finbite, Billberry, Unifiedpost, E-arveldaja) kaudu, ning riik ei nõua Peppol-kanalit ainsana lubatuna. See on üks võimalik ühenduskanal teiste kõrval.
Kas e-arvele kehtib piirmäär, või püsib KMD INF-i 1000 eurot?
Siin läheb enamik segadusest lahti: e-arve kohustusel ei ole raamatupidamise seaduses mingit summapiiri. §7¹ lõikes 7 ei ole ühtegi eurosummat. Päästikuks on üksnes ostja registreeritud staatus, mitte arve suurus.
See on teine reegel kui käibemaksudeklaratsiooni lisa, tuntud lühendina KMD INF. KMD INF vormi juhendi järgi kajastatakse käibedeklaratsiooni lisal juriidilisele isikule, füüsilisest isikust ettevõtjale ning riigi-, valla- ja linnaasutusele väljastatud arvete andmed, millele on märgitud 24%, 13% ja 9% käibemaksumääraga maksustatav käive, kui arvete kogusumma ilma käibemaksuta on maksustamisperioodi ja tehingupartneri kohta vähemalt 1000 eurot. Eraisikutele väljastatud arveid sinna ei kajastata.
Nii et 1000 eurot puudutab maksuaruandlust, mitte e-arve kohustuse teket. Need on kaks eri seadust ja kaks eri protsessi, mis kipuvad omavahel segamini minema.
Mis võib muutuda: mida toovad Eesti 2027. aasta kava ja ELi ViDA?
Siin tuleb olla ettevaatlik sõnastusega, sest kaks eraldi asja liiguvad paralleelselt.
Eesti sees on Rahandusministeerium teinud ettepaneku kaotada KMD INF-i 1000-eurone piirmäär ja muuta e-arve kõigile käibemaksukohustuslastele kohustuslikuks. Täpset jõustumisaastat ei kinnita ükski siin viidatud ametlik allikas, seega tuleb see praegu käsitleda kinnitamata kavana. See on praegu poliitikakujundus, mitte kehtiv seadus. Eelnõu ei ole veel vastu võetud, seega ei tohi 2026. aastal väita, et universaalne B2B e-arve kohustus juba kehtib või on jõustumiseks kindlalt fikseeritud.
ELi tasandil liigub eraldi protsess nimega ViDA (VAT in the Digital Age), ehk käibemaksusüsteemi digiajastule kohandamise pakett. Euroopa Komisjoni 2026. aasta töökava teate järgi jõustuvad piiriülestele B2B-tehingutele mõeldud digitaalse aruandluse nõuded ehk kohustuslikul e-arvel põhinevad reeglid alates 1. juulist 2030, ja e-arve saab sellest tähtajast alates piiriüleste tehingute vaikimisi arveldusviisiks. See tähtaeg puudutab piiriülest kaubandust ELis, mitte otseselt Eesti-sisest B2B-käivet. Eesti kavandatav siseriiklik muudatus ja ELi 2030. aasta ViDA-tähtaeg ei ole üks ja seesama reform, ja neid ei tasu kokku ajada.
FAQ
Kas 2026. aastal on e-arve kohustuslik iga B2B-arve puhul?
Ei, e-arve on kohustuslik ainult siis, kui ostja on end äriregistris e-arve vastuvõtjaks registreerinud. Kui klient pole registreeritud, võib saata PDF-arve või muus kokkulepitud vormis.
Mis muutus 1. juulil 2025?
Raamatupidamise seaduse muudatusega asendati avaliku sektori erisäte üldisema registripõhise reegliga. Nüüd kehtib ‘ostja valib’ põhimõte kõigile raamatupidamiskohustuslastele, mitte ainult riigiasutustele.
Kuidas kontrollida, kas klient on e-arve vastuvõtja?
Kasutage RIK-i tasuta päringut arireg.earveRegistriParing_v1. Sisestage kliendi registrikood ja vaadake, kas vastus on ‘OK’. Päring ei vaja lepingut.
Kas e-arvele kehtib piirmäär?
Ei, e-arve kohustusel ei ole raamatupidamise seaduses summapiiri. 1000 euro piirmäär puudutab ainult KMD INF-i maksuaruandlust, mitte e-arve kohustuse teket.