Ei, Peppol ei ole Eesti avaliku sektori arvete saatmiseks seadusega ette kirjutatud. Kohustuslik on struktureeritud e-arve, kui registreeritud ostja seda nõuab, ja Peppol on üks, kuid mitte ainus, tehniline viis see arve kohale toimetada. Raamatupidamise seaduse muudatus, mis võeti vastu 18. septembril 2024 ja jõustus 1. juulil 2025, tühistas endise nõude, mille järgi müüja pidi avaliku sektori asutusele e-arve saatma igal juhul, ning asendas selle ostja õigusega e-arvet nõuda. Rahandusministeeriumi selgituse järgi on kõik avaliku sektori asutused e-arve vastuvõtjana registreeritud, mistõttu praktikas jääb struktureeritud e-arve vaikimisi lahenduseks. Ostja tohib aga nüüd erandeid teha ja muus vormis arveid vastu võtta.
Mis 1. juulil 2025 tegelikult muutus?
Aastal 2019 kehtestati Eestis üldine e-arve esitamise kohustus avaliku sektori ostjatele. See asendus 2025. aastal „ostja valib“ printsiibiga, mis laienes ka erasektorile: õigus e-arvet nõuda on igal raamatupidamiskohustuslasel, kes on end e-arve vastuvõtjaks registreerinud. Avaliku sektori üksuste puhul jäi sisuline režiim samaks, sest nad olid juba registreeritud, kuid nüüd ei ole neil enam keelatud erandeid tehes muus vormis arveid vastu võtta.
Mille poolest erinevad Peppol, EN 16931 ja Eesti e-arve?
EN 16931 on Euroopa e-arve standard, mis kirjeldab, milliseid andmeid arve sisaldama peab. Peppol on aga võrgustik ja tehniliste spetsifikatsioonide kogum, mille kaudu arve liigub müüja süsteemist ostja süsteemi läbi sertifitseeritud ligipääsupunkti (Access Point); Peppol BIS Billing 3.0 on selle põhjal ehitatud vorming, mis järgib EN 16931 nõudeid. Eesti e-arve standard on omakorda kohalik, varem levinud vorming. Seadus käsitleb arvet õigesti vormistatuna, kui see vastab EN 16931-le, kuid pooled tohivad kokku leppida ka teises standardis. Peppolit see ei nõua.
Kuidas teada saada, kas konkreetne ostja Peppolit vajab?
Enne arve saatmist tasub kontrollida ostja registrikoodi järgi, milline teenusepakkuja või vastuvõtukanal on äriregistrisse kantud. See näitab, kuhu ja mis kujul arve tegelikult peab jõudma. Lisaks küsi ostjalt lepingust, tellimuse numbrist ja ostja-viite andmetest, sest paljud asutused nõuavad neid arvel eraldi väljadel, sõltumata edastuskanalist.
Mis PDF-arvete, ViDA ja tähtaegade puhul päriselt kohustab?
Puhas PDF-fail ei ole e-arve, sest see ei ole masinloetavalt automatiseeritav; PDF tohib e-arvega kaasas käia, kuid asendada seda üldjuhul ei saa, kui ostja on e-arvet nõudnud. ELi direktiiv 2014/55/EL kohustab riigihankijaid vastu võtma EN 16931-le vastavaid arveid, aga ei nimeta Peppolit kohustusliku võrguna. ViDA pakett võeti vastu 11. märtsil 2025 ja selle digitaalse aruandluse kohustus hakkab piiriüleseid B2B tehinguid puudutama alates 1. juulist 2030. Eesti praegust B2G arveldust see hetkel ei muuda. Peppoli võrgus juba tegutsevatele ettevõtetele on uuem BIS Billing 3.0 versioon kohustuslik alates 17. augustist 2026, kuid see on tehniline versiooniuuendus, mitte uus Eesti seadusest tulenev kohustus.
FAQ
Kas Peppol on Eesti riigihankes kohustuslik?
Ei, Peppol ei ole kohustuslik. Kohustuslik on struktureeritud e-arve ostja nõudmisel – Peppol on vaid üks tehniline kanal selle kohaletoimetamiseks. Alates 1. juulist 2025 kehtib ostja valiku põhimõte.
Mis muutus 1. juulil 2025?
Varasem üldine e-arve esitamise kohustus asendus ostja valib printsiibiga. Avaliku sektori ostjad on endiselt e-arve vastuvõtjana registreeritud, kuid nüüd võivad nad erandina muus vormingus arveid vastu võtta.
Mis vahe on Peppolil, EN 16931 ja Eesti e-arvel?
EN 16931 on Euroopa standard, mis määrab, milliseid andmeid arve peab sisaldama. Peppol on võrgustik arve edastamiseks, Eesti e-arve on kohalik vorming. Seadus nõuab EN 16931 järgimist, kuid pooled võivad kokku leppida teises standardis.