Otsene vastus: see, kumb ViDA (VAT in the Digital Age) tähtaeg Sinu müügile kehtib, sõltub tehingu tüübist, mitte kalendrikuupäevast üksi. 1. juuli 2028 puudutab peamiselt platvorme (majutus, sõitjatevedu) ja käibemaksukohustuslasena registreerimise lihtsustusi. See ei ole üldine struktureeritud e-arve kohustus. 1. juuli 2030 on tähtaeg, mis toob Nõukogu direktiivi (EL) 2025/516 järgi kaasa struktureeritud e-arve ja tehinguandmete raporteerimise kohustuse Euroopa Liidu piiriülestele B2B tehingutele, täpsemalt kaubatarnetele teise liikmesriiki ja pöördmaksuga teenustele. Kui müüd 1200-eurose IT-teenuse arve Läti ettevõttele, kehtib Sulle 2030. aasta reegel, mitte 2028. aasta. Riigisisesed B2B reeglid, näiteks Läti struktureeritud e-rēķina kohustus, tulevad varem ja täiesti eraldi ELi üldreeglist.
Lühidalt: sobita tähtaeg müügi tüübiga
Kõige lihtsam viis segadust vältida on vaadata, kellele ja kust Sa müüd, mitte millal.
| Müügi tüüp | Kohalduv tähtaeg | Mis muutub |
|---|---|---|
| ELi piiriülene B2B (kaup või pöördmaksuga teenus) | 1. juuli 2030 | Struktureeritud e-arve + tehinguandmete raport |
| Kodumaine B2B | Riigi oma seadus (nt Läti 1. jaanuar 2028) | Sõltub liikmesriigist, ei ole ühtne ELi kuupäev |
| B2C müük | ViDA e-arve kohustust ei laienda | Kehtivad seni tuntud käibemaksureeglid |
| Platvormi vahendatud majutus (kuni 30 ööd) või sõitjatevedu | 1. juuli 2028 | Platvorm võib muutuda „arvestatud müüjaks“ |
Kui Sinu müük ei mahu ühessegi neist neljast lahtrist täpselt, tasub eristada kahte asja: kas tehing on piiriülene ja kas ostja on käibemaksukohustuslane. Need kaks tunnust määravad 2030. aasta reegli kohaldumise, mitte Sinu ettevõtte suurus või käive.
Mis tegelikult muutub 1. juulil 2028?
2028. aasta pool ViDA-st ei ole e-arve tähtaeg. See on peamiselt platvormide ja registreerimise reform. Direktiivi artikkel 3 jõustub 1. juulil 2028 ja toob kaks muudatust. Esiteks, ELi lühiajalise majutuse (kuni 30 ööd) ja maanteel sõitjateveo platvormid, näiteks Airbnb, Booking ja Bolt taolised, võivad muutuda teenuse „arvestatud müüjaks“, kui teenusepakkuja ei esita platvormile nõutud käibemaksuandmeid. Teiseks, käiku lähevad Ühtse käibemaksuregistreerimise (Single VAT Registration) muudatused: OSS-i (One Stop Shop) skeemi laiendus ja kohustuslik pöördmaksustamine ettevõtjatele, kes ei ole müügiriigis käibemaksukohustuslasena registreeritud. Euroopa Komisjoni ülevaate järgi on 2028. aasta tegelik sisu just need kaks muudatust: platvormireegel ja registreerimise lihtsustus.
Üks nüanss: liikmesriigid võivad platvormide arvestatud müüja reegli rakendamist edasi lükata, aga ainult kuni 1. jaanuarini 2030 ja ainult selles ühes osas. See ei ole üldine ViDA 2028 edasilükkamine. Eesti Rahandusministeeriumi teate kohaselt sai Eesti läbirääkimistel õiguse jätta väikeettevõtjate täiendav maksustamine platvormide vahendusel rakendamata, kuid see puudutab käibemaksustamise reeglit, mitte e-arve tähtaega.
Mis muutub piiriülese B2B müügi jaoks 1. juulil 2030?
Siin on ViDA tuum, mis Sinu igapäevast arveldust päriselt puudutab. Direktiivi artikkel 5 jõustub 1. juulil 2030 ja muudab kehtiva käibemaksudirektiivi artiklit 262 nii, et sinna alla mahuvad kaks tehingutüüpi: ühendusesisesed kaubatarned (artikkel 138) ja tehingud, kus ostja (mitte müüja) on käibemaksu tasuja artiklite 194–197 alusel. Praktikas tähendab see levinud pöördmaksuga B2B teenuseid. Käibe- või arve suurusele ei ole kehtestatud künnist. Trigger on tehingu tüüp ja käibemaksurežiim, mitte summa.
Konkreetne näide: Sinu Eesti ettevõte müüb 1200-eurose konsultatsiooniteenuse Läti käibemaksukohustuslasele, arve väljastatakse pöördmaksuga. See tehing kuulub 2030. aasta reegli alla, sõltumata summast. Sama Eesti ettevõte müüb sama teenuse Eesti kliendile. See on kodumaine tehing ja ViDA piiriülene reegel sellele ei kohaldu. Ja kui müüd samas teenuses eraisikule teises liikmesriigis, on see B2C müük, mille ViDA e-arve kohustusega ei puutu kokku.
Mida peab Sinu arveldusprotsess 2030. aastast suutma?
Kattekohustuslike tehingute puhul ei piisa PDF-arve saatmisest e-kirjaga. Direktiivi määratluse järgi peab arve olema koostatud, saadetud ja vastu võetud struktureeritud elektroonilises formaadis, mis võimaldab automaatset töötlust. PDF ise sellele nõudele ei vasta. Viidatud standard on EN 16931, kus sobivad süntaksid (nt UBL või UN/CEFACT CII) on loetletud tehnilises spetsifikatsioonis CEN/TS 16931-2:2017.
Ajaliselt kehtib kaks tähtaega, mida tasub eraldi meelde jätta. Arve tuleb väljastada hiljemalt 10 päeva pärast maksustatava sündmuse toimumist. Samasugune 10-päevane reegel kehtib ka kvalifitseeruva ettemakse korral. Tehinguandmete raport aga käib eri kiirusega: müüja saadab andmed maksuhaldurile arve väljastamise (või väljastamise kohustuse tekkimise) ajal, samas kui enda arveldatud müüja andmed ja ostja-poolsed omandamise andmed liiguvad üldiselt 5 päeva jooksul. Nii et sama tehingu kaks poolt võivad andmeid esitada eri tempos. See ei ole viga, vaid reegli osa.
Kodumaised müügid on riigi otsus, mitte ühine ELi tähtaeg
ViDA ei kohusta kõiki liikmesriike kodumaist reaalajas raporteerimist sisse viima. Aga kui riik selle teed valib, peab ta järgima direktiivi artiklite 271a–271b raamistikku. Riigid, kellel selline süsteem juba enne 1. jaanuari 2024 kehtis, lubatud oli või seadustatud, saavad süsteemi ELi mudeliga vastavusse viia hiljemalt 1. jaanuariks 2035.
Balti näide on siin selge ja varasem kui ELi üldreegel: Läti Rahandusministeeriumi lehe järgi muutub struktureeritud e-rēķins ja tema andmete edastamine Valsts ieņēmumu dienestile (VID) Läti ettevõtete vahelistes B2B tehingutes kohustuslikuks alates 1. jaanuarist 2028. See on kaks ja pool aastat enne ELi 2030. aasta piiriülest tähtaega. See on Läti seadus, mitte ViDA otsene tagajärg, ning kehtib ainult Lätis registreeritud ettevõtete vahelistele tehingutele. Rahandusministeerium ütleb, et digiaruandlus põhineb e-arvetel, puudutab eelkõige ELi piiriüleste tehingute aruandluse ühtlustamist ning on plaanitud jõustada 1. juulil 2030, kuid Rahandusministeeriumi teade ei kinnita sõnaselgelt, et Eesti ei ole sellist kodumaist reeglit seni kehtestanud.
Kuidas valmistuda ajavahemikus 2026–2030?
Kaks ja pool aastat on piisavalt aega, kui alustad klassifitseerimisest, mitte tarkvara valimisest.
- Sordi müük kategooriatesse: märgi igale müügitüübile, kas see on piiriülene B2B, kodumaine B2B, B2C või platvormi vahendatud. See jaotus otsustab, milline tähtaeg (2028, 2030 või riigi oma) Sinu müügile kehtib.
- Kogu kliendi käibemaksukood ja pöördmaksu staatus juba nüüd: 2030. aasta raportile need andmed lähevad ning nende puudumine hilinemise korral tähendab käsitsi tagantjärele parandamist.
- Testi EN 16931 väljundit: kontrolli, kas Sinu raamatupidamistarkvara suudab struktureeritud e-arve genereerida, mitte ainult PDF-arvet ekspordida.
- Kinnita tarkvara raporteerimisvõimekus: küsi oma tarkvara tootjalt, kas ja millal on plaanis toetada 10-päevast arveldustähtaega ja tehinguandmete edastamist maksuhaldurile.
- Jälgi kohaliku maksuhalduri reegleid eraldi: Läti ettevõtete vaheline kohustus algab 1. jaanuaril 2028, Eesti ja Leedu võivad oma kodumaised reeglid välja kuulutada hiljem. ViDA seda kalendrit ei fikseeri.
Kes müüb ainult kodumaiselt ja B2C-le, saab 2028. ja 2030. aasta tähtajad rahulikult jälgida kaugelt. Kes esitab piiriüleseid B2B arveid (ka üksikuid, ka väikesele summale, nagu see 1200-eurone Läti näide), peab tarkvara ja andmekogumise valmis saama enne 1. juulit 2030, sest ViDA ei jäta selleks üleminekuperioodi.
FAQ
Kumb ViDA tähtaeg kehtib minu müügile – 2028 või 2030?
See sõltub tehingu tüübist. 1. juuli 2028 puudutab peamiselt platvorme (majutus, sõitjatevedu) ja käibemaksukohustuslasena registreerimise lihtsustusi. 1. juuli 2030 toob struktureeritud e-arve ja tehinguandmete raporteerimise kohustuse ELi piiriülestele B2B tehingutele.
Kas 2028. aasta tähtaeg tähendab e-arve kohustust?
Ei. 2028. aasta ViDA reform ei kehtesta üldist e-arve kohustust. See keskendub platvormide arvestatud müüja reeglile ja ühtse käibemaksuregistreerimise (Single VAT Registration) muudatustele.
Millised tehingud kuuluvad 2030. aasta e-arve kohustuse alla?
2030. aasta reegel kehtib ELi piiriülestele B2B tehingutele: ühendusesisestele kaubatarnetele (artikkel 138) ja tehingutele, kus ostja on käibemaksu tasuja (pöördmaksuga teenused). Kohaldub sõltumata arve summast.
Kas kodumaised B2B tehingud on ViDA 2030 reegliga hõlmatud?
Ei. Kodumaised B2B tehingud ei kuulu ViDA 2030 piiriülese reegli alla. Iga liikmesriik võib kehtestada oma kodumaise e-arve kohustuse eraldi, nagu näiteks Läti alates 1. jaanuarist 2028.