B2B e-arve Soomes 2026: millal see kohustuslikuks saab

Ei. 15. septembri 2026 seisuga ei nõua ükski Soome seadus, et iga kodumaine ettevõtetevaheline arve liiguks struktuurse e-arvena. Seadus 241/2019 annab midagi muud: õiguse e-arvet nõuda. Alates 1. aprillist 2020 võib nii avaliku sektori hankija kui ka ettevõtja, kelle majandusaasta käive ületab 10 000 eurot, nõuda müüjalt Euroopa standardile vastavat e-arvet, ja kui ta seda teeb, siis PDF enam ei kõlba. Avalik sektor on rangem: Soome riik võtab alates 1. aprillist 2021 vastu ainult Euroopa standardile vastavaid e-arveid. Järgmine tõeline verstapost tuleb EL-i ViDA paketist: piiriülene B2B e-arveldus ja tehingupõhine käibemaksuaruandlus muutuvad kohustuslikuks 1. juulist 2030.

Soome B2G ja B2B on kaks eri režiimi

Segadus tekib sellest, et Soome avalik sektor on aastaid rääkinud ühest ja samast asjast: „meile ainult e-arve“. See on tõsi, kuid see on B2G ehk arveldamine avaliku sektori ostjaga.

Seadus 241/2019 paneb hankijale kohustuse nõuetele vastavaid e-arveid vastu võtta ja töödelda. Hankija ehk hankintayksikkö on riigihanke reeglite alla kuuluv avalik tellija. Riigiasutustele ja kesksetele ostuorganisatsioonidele kehtib see alates 1. aprillist 2019, ülejäänud hankijatele alates 1. aprillist 2020. Pane tähele, mis see kohustus on: vastuvõtmise kohustus avalikul ostjal, mitte saatmise kohustus kõigil Soome ettevõtetel.

Riigi enda praktika läheb sellest kaugemale. Riigikassa ütleb otse, et e-kirja manusesse pandud arvet riik vastu ei võta, sest see ei ole e-arve, ning riigile saadetud arvetest on 98% elektroonilised. Avalik sektor moodustab kogu Soome B2B-arveldusest ligikaudu 7 protsenti, aga praktiliselt iga ettevõte esitab oma elu jooksul arve mõnele avalikule ostjale. Nii see praktika levibki. Tegu on turutavaga, mitte üldise seadusekohustusega.

Keda puudutab 10 000 euro piir?

Selle piiriga aetakse kõige rohkem sassi. Seaduses 241/2019 määratleb 10 000 eurot seda, keda üldse loetakse selle seaduse mõttes ettevõtjaks (elinkeinonharjoittaja). Tegemist on majandusaasta käibega.

See ei ole:

• ühe arve summa: 12 000 euro suurune arve ei tekita iseenesest e-arve kohustust;
• arvete arv: kuus saadetud arvete hulk ei loe;
• üldine B2B müügipiir: piir ei muuda kogu ettevõtetevahelist arveldamist elektrooniliseks.

Kui ostja käive jääb alla selle piiri, jääb ta paragrahvi 4 kohaldamisalast välja. Ta võib ikka paluda, et saadaksid e-arve, kuid tal ei ole seadusest tulenevat nõudeõigust, millele viidata.

Ja nüüd aus vastus küsimusele, mis Balti müüjat kõige rohkem huvitab: kas Soome seadus paneb Eesti, Läti või Leedu müüjale otsese kohustuse, ei ole nendes allikates üheselt öeldud, ning ma ei hakka seda siin välja mõtlema. Praktikas see vaidlus kaugele ei jõua. Kui Soome klient nõuab verkkolaskut ja Sina saadad PDF-arve, ei jõua arve tema süsteemi ja makse jääb seisma. Lepingus või ostutingimustes on nõue tavaliselt niikuinii kirjas.

Kas e-kirjaga saadetud PDF on verkkolasku?

Ei. Riigikassa määratlus on selge ja kitsas: e-arve on masinloetav arve, mis saadetakse otse majandustarkvarasse või internetipanka, ja PDF- või pildifail e-kirja manuses ei ole e-arve. Sama loogika on ka seaduses. Nõuda saab struktuurset arvet, mis võimaldab automaatset töötlemist ja vastab Euroopa standardile.

Euroopa standard tähendab EN 16931 ehk ühtset kirjeldust sellest, millised andmeväljad arvel peavad olema ja mida need tähendavad. Soomes on see SFS-EN 16931-1:2017 + A1:2019 ja selle saab SFS-i e-poest tasuta alla laadida. Standardi viide avaldati EL-i tasandil komisjoni rakendusotsusega (EL) 2017/1870, mistõttu on sama standard aluseks kõigis liikmesriikides.

Soomes levinud vormingud Finvoice 3.0 ja TEAPPSXML 3.0 suudavad standardile vastavat arvet toota, kuid vastavus ei teki automaatselt sellest, et vorming on õige. Andmesisu peab samuti paigas olema. Piiriülesel saatmisel kasutatakse rahvusvahelist vormingut, näiteks UBL-i, mida kannab Peppoli võrgustik.

Kui Soome klient küsib verkkolaskut, mida täpselt küsida?

Riigikassa juhis on lihtne: ostja peab kõigepealt veenduma, et tema arvete vastuvõtuteenus toetab Euroopa standardit, ja seejärel andma tarnijale oma e-arve aadressi ning operaatori tunnuse. Sinu pool sellest vestlusest näeb välja nii.

• Küsi kaks asja: verkkolaskuosoite ehk kliendi e-arve aadress ja tema operaatori tunnus. Ilma nendeta ei ole kuhu saata.
• Kontrolli oma poolt: küsi oma tarkvara või operaatori käest, kas kasutatav versioon saadab Euroopa standardile vastavat e-arvet. Kui ei, tuleb versiooni uuendada.
• Vali kanal: Soome riigiasutustele saab saata Peppoli võrgu kaudu või Posti Messagingu vahendusel. Kui kumbki ei sobi, saab e-arve luua tasuta Handi või Basware tarnijaportaalis.
• Kirjuta rekvisiidid korralikult: Riigikassa loetleb kohustuslike andmetena müüja ja ostja käibemaksukohustuslase numbri (Soome puhul FI + Y-tunnus ilma sidekriipsuta), nimed ja aadressid; riigile saadetud arvel peab olema nii Y-tunnus kui ka käibemaksunumber. Kui ostja on andnud tellimuse või lepingu numbri, peab see arvel olema.
• Ära pane ühele arvele mitut tellimust: Peppoli juhise järgi tohib arve viidata ainult ühele tellimusele – arvel võib olla kõige rohkem üks ostutellimuse viide (BT-13). Kui klient soovib koondarvet, tuleb andmesisu temaga eraldi kokku leppida.

Üks praktiline kõrvalefekt tasub teadmiseks: standardile vastavat arvet valideeritakse ühtsete reeglitega, nii et puuduliku sisuga arve lükkab juba operaator tagasi. Parem saada tagasilükkamise teade kohe kui avastada kaks nädalat hiljem, et arve kuskil kadus.

1. juuli 2030 ja 1. jaanuar 2035: mida ViDA muudab

ViDA ehk EL-i „käibemaks digiajastul“ pakett võeti vastu 11. märtsil 2025 ja avaldati Euroopa Liidu Teatajas 25. märtsil 2025 (direktiiv (EL) 2025/516). Komisjoni ajakava järgi said liikmesriigid juba paketi jõustumisel 14. aprillil 2025 õiguse kehtestada teatud tingimustel kohustusliku e-arvelduse; 1. jaanuaril 2027 jõustuvad OSS-i ja IOSS-i täpsustused ning 1. juulil 2028 ühtse käibemaksuregistreeringu osa koos platvormireeglitega.

Sind puudutav osa on 1. juuli 2030. Sellest päevast muutuvad EL-i piiriülestes ettevõtetevahelistes tehingutes kohustuslikuks nii Euroopa standardile vastavad e-arved kui ka tehingupõhine aruandlus. Maksuameti selgituse järgi peab müüja arve andmed maksuhaldurile edastama 10 päeva jooksul müügist või ettemakse saamisest ja ostja põhimõtteliselt 5 päeva jooksul arve saamisest, kuigi liikmesriik võib ostuarved kohustuslikust aruandlusest välja jätta. Samal ajal kaovad käibemaksu koondaruanded. Riigisisese tehingupõhise aruandluse võib liikmesriik kehtestada omal soovil, aga ka see peab tuginema e-arvetele, ja hiljemalt 1. jaanuariks 2035 peavad riigisisesed süsteemid EL-i mudeliga ühtima.

Mis 2026. aastal veel ei muutu

Kaks asja, mida praegu üle ei tõlgendata: Soomes ei ole üldist kodumaist B2B e-arve kohustust, ja ViDA ise ei sunni Soomet riigisisest tehingupõhist aruandlussüsteemi looma. Kuupäeva, millal Soome võiks kodumaise kohustuse kehtestada, nendes allikates ei ole. Seadusega ei ole seda paika pandud.

Surve tuleb mujalt. Soomes liikus 2025. aastal operaatorite kaudu 353,2 miljonit arvet, Peppoli sõnumite hulk kasvas 61 protsenti 778 884 tehinguni ja e-arve aadressiraamatus on ligi 370 000 Y-tunnust, mis on 100 000 rohkem kui 2021. aastal. Samas ülevaates märgitakse, et Saksamaa, Prantsusmaa ja Belgia võtavad kohustusliku e-arvelduse kasutusele aastatel 2026–2027.

Selle kõige praktiline järeldus on igav ja kasulik: Soome kliendiga pole mõtet oodata seadusemuudatust. Küsi juba järgmise arve juures tema e-arve aadress ja operaatori tunnus ning veendu, et Sinu pool suudab saata Euroopa standardile vastava e-arve. Kui see on paigas, on 2030. aasta piiriülene kohustus Sinu jaoks pigem uus aruandlusreegel kui uus süsteem.

Loe ka: English · latviski · lietuviškai

Viimati kontrollitud: 15. september 2026

FAQ

Kas Soomes kehtib 2026. aastal üldine B2B e-arve kohustus?

Ei, 2026. aastal ei nõua ükski Soome seadus kõigi kodumaiste B2B arvete saatmist struktuurse e-arvena. Seadus 241/2019 annab aga ostjale, kelle majandusaasta käive ületab 10 000 eurot, seadusliku õiguse nõuda müüjalt Euroopa standardile vastavat e-arvet.

Kas e-kirjaga saadetud PDF-fail loetakse Soomes verkkolasku’ks?

Ei, Soome Riigikassa ja seaduse määratluse järgi ei ole e-kirja manuses saadetud PDF- või pildifail e-arve. E-arve peab olema masinloetav struktuurne XML-fail (näiteks Finvoice 3.0 või Peppol BIS), mis vastab Euroopa standardile EN 16931.

Millal muutub piiriülene e-arveldamine Soome ja teiste EL-i riikide vahel kohustuslikuks?

EL-i ViDA (käibemaks digiajastul) direktiivi kohaselt jõustub piiriülene kohustuslik B2B e-arveldamine ja tehingupõhine aruandlus 1. juulil 2030. Sellest kuupäevast alates kaovad ka senised käibemaksu koondaruanded.